Rottide tõrje: tundemärgid ja hind

Kõige kindlam vahe on väljaheide: roti oma on piklik ja umbes 12–19 mm pikk, hiire oma riisitera suurune, 6–9 mm. Roti näritud augud on suuremad (u 5–8 cm), samas kui hiir mahub läbi vaid 6–10 mm laiusest praost.

Rotid on ka käitumiselt teistsugused: nad on ettevaatlikumad uute esemete ja lõksude suhtes ning näitavad end harvem päevasel ajal. Kui hoovis on näha suuremaid, u 6–9 cm läbimõõduga urge vundamendi ääres, viitab see pigem rotile kui hiirele.

Kui väljaheide ja jäljed tunduvad pigem väikesed ja asustus tagasihoidlik, tasub esmalt võrrelda hiirte tundemärkidega — hiirte puhul on ise hakkama saamine tõenäolisem.

Rotid võivad levitada leptospiroosi (nn Weili tõbi) uriiniga saastunud vee kaudu, salmonellat toidupindadel, ja nende näritud elektrijuhtmed on tuntud tulekahjuoht. Riski aste sõltub asustuse suurusest ja levikukohast.

Hügieeniriski tõttu on mõistlik piirkonnad, kus leidsid jälgi (toidupinnad, veehoidlad, keldrid), enne põhjalikult puhastada ja alles siis tõrjega alustada.

Rotid on neofoobsed — nad väldivad uusi esemeid oma liikumisteel mitu päeva, enne kui neid usaldama hakkavad. See teeb tavalise näpitslõksu rottide puhul harva tõhusaks esimesel katsel. Professionaalne söödaprogramm kasutab lukustatavaid söödajaamu, mis paigutatakse ette teadaolevatele liikumisteedele ja kontrollitakse regulaarselt, kuni asustus on kadunud.